Elus on kaks kindlat hetke: inimese sünd ja surm. Kõik, mis jääb nende kahe vahele, koosneb kogemustest ja suhetest, keegi ei võta kaasa staatust ega materiaalseid asju. Just suhted annavad elule sügavuse ja tähenduse.
Iga suhe olgu see partneri, lapse, vanema, sõbra või kolleegiga on kohtumine kahe inimese vahel. Seal, kus on kaks täiskasvanut on alati ka vastutus mõlemal poolel. Igaüks kannab oma osa, oma lugu, oma kogemusi. Ja just see teeb suhted ühtaegu nii tähendusrikkaks kui ka keeruliseks.
Sageli me ei märka, kui kiiresti tekivad suhetes hinnangud. Keegi ütleb midagi valesti, käitub ootamatult või ei vasta ootustele ning juba tekib mõte: “ta on selline” või “ta teeb alati nii”.
Hinnang annab justkui kiire vastuse, loob korraks selguse, kuid tegelikult sulgeb see ukse mõistmisele. Kui hindame, siis ei küsi ja ei uuri, mis on selle käitumise taga. Näeme ainult tulemust, mitte põhjuseid. Ometi on iga käitumise taga alati midagi enamat!
Inimene ei reageeri kunagi tühjast kohast. Reaktsioonid on seotud kogemuste, õpitud mustrite, varasemate suhete ja sageli ka alateadlike haavadega. Kui keegi tõmbub eemale, võib selle taga olla hirm. Kui keegi ründab, võib seal olla valu. Kui keegi sulgub, võib ta end lihtsalt kaitsta.
Kui me suudame hetkeks peatuda ja jätta kõrvale hinnangu, tekib ruum küsimustele. Mitte süüdistavatele küsimustele, vaid uudishimulikele ja avatud küsimustele:
- Mis on selle käitumise taga?
- Miks ta reageerib just nii?
- Mida ta tegelikult tunneb, isegi kui ta seda välja ei näita?
Selline sisemine vaatlus muudab suhete kvaliteeti ja kogemust.
Mõistmine ei tähenda, et me peame kõigega nõustuma või kõik heaks kiitma. Mõistmine tähendab, et me näeme inimest tervikuna, mitte ainult tema käitumise kaudu.
Sageli tekib konflikt just seal, kus on “mina” ja “sina”. Mina näen sind kui probleemi ja sina näed mind samamoodi. Üks muutub süüdistajaks, teine ohvriks ja nii see ring jätkub kuni keegi astub sellest välja. Tihti me inimestena vahetame neid rolle.
Kui inimene hakkab nägema laiemalt ja sügavamalt, leiab ta, et suhe ei koosne ainult kahest reaktsioonist, vaid ka kahest loost. Muutus algab hetkest, kui me lõpetame süüdistamise ja hakkame vaatama laiemat pilti. Kui me küsime mitte ainult “mida sina teed”, vaid ka “mis meie vahel toimub” ja “mis on selle kõige taga”.
Samuti on oluline suunata vaade iseendale, see on teadlikkus iseenda suhtes. Esitada küsimusi:
- Millised on minu mustrid?
- Miks ma reageerin just nii?
- Mida see olukord minus käivitab?
Ilma selle ausa vaatamiseta jääme kergesti rollidesse – kord süüdistame, kord tunneme end ohvrina. Kuid kui me hakkame nägema sügavamaid kihte, tekib rohkem rahu ja selgust. Siin on väga oluline roll ka avatusel.
Avatud süda ei tähenda nõrkust. See tähendab valmisolekut tunda, kuulata ja olla kohal. See tähendab, et me ei karda näha nii enda kui ka teise inimese emotsioone ja tundeid. Avatus loob ruumi usaldusele ja päris ühendusele.
Suletud süda on sageli kaitse. Kui inimene on saanud haiget, õpib ta end hoidma. Ta võib tunduda külm või eemalolev, kuid tegelikult kaitseb ta midagi enda sees. Sellise inimese mõistmine ei sünni hinnangust, vaid kannatlikkusest ja kohalolust.
Oluline on mõista, et avatus ei tähenda piiride puudumist ja samamoodi ei ole suletus “vale”. Mõlemal on oma põhjus. Kuid sügavam kontakt tekib seal, kus inimene julgeb tasapisi avaneda. Kui me õpime nägema inimest tema loo kaudu, muutub ka meie sisemine seisund. Kaob vajadus sildistada “hea” või “halb”, selle asemel tekib huvi ja inimlikkus.
Ja mõnikord viib see mõistmine ka otsuseni lahkuda (suhtest, töö kollektiivist). Mõistmine ei tähenda alati jäämist. Mõnikord tähendab see lahti laskmist – aga ilma vihata, ilma süüdistamiseta. Selline lahkumine ei jäta hinge raskust, vaid loob ruumi rahule ja elus edasi liikumisele.
Suhted on meie suurimad õpetajad. Need toovad esile meie haavad, ootused ja hirmud, kuid samal ajal ka meie võime armastada ja kasvada.
Elu ise on tasakaal. On hetki, mis on rasked ja hetki, mis on kerged. Raskused süvendavad meie mõistmist, kergus annab hingamisruumi. Mõlemad on vajalikud, sest elu on duaalsus!
Iga inimene, kes ellu tuleb, ei ole juhuslik. Ta peegeldab midagi, õpetab midagi või toob kaasa kogemuse, mida on vaja. Kui õpime seda märkama, muutub ka meie viis olla suhetes. Inimene ei reageeri enam automaatselt, ei otsi enam ainult süüdlast, vaid hakkab otsima mõistmist.
Ja lõpuks taandub kõik ühele olulisele kohale – suhe iseendaga.
Kui inimeses on rohkem rahu, kandub see edasi ka kõikidesse teistesse suhetesse. Kui on rohkem mõistmist, näeme seda ka teistes, sest avatud südamega näeb tõesti hästi. Mitte ainult seda, mis on nähtav, vaid ka seda, mis on peidus käitumise, sõnade ja reaktsioonide taga.
Oluline mõista, et iga inimene on oma teekonnal ning väärib austust ja aktsepteerimist just sellisena nagu ta on. Eriti oluline on leida enda sees koht, kus suudame austada ja vastu võtta oma vanemaid – mitte nende täiuslikkuse, vaid nende inimlikkuse pärast, sest just nende kaudu oleme saanud ELU.
Isegi kui see on keeruline, loob andestamine ja sisemine leppimine aluse rahule, mis kandub edasi kõikidesse meie teistesse suhetesse ning võimaldab meil oma eluteel vabamalt ja teadlikumalt edasi liikuda.
Ning kui siia lisandub tänulikkus – tänu elu eest, kogemuste eest, ka nende raskuste eest, mis on mind kujundanud, siis muutub sisemine seisund veelgi pehmemaks ja avatumaks. Tänulikkus aitab näha seda, mis juba on ning loob tunde, et elus on piisavust ja tähendust ka siis, kui kõik ei ole täiuslik.
Lõpetuseks jätan ühe lihtsa, kuid sügava mõtte.
Iga inimese hing on vaba nagu tuul! Seda ei saa kinni hoida, suunata ega omada. Ta liigub omas rütmis, otsib, kogeb ja kasvab. Mida rohkem püüame teist inimest enda külge siduda või kontrollida, seda rohkem kaob kergus ja loomulikkus suhtest.
Kui ma päriselt armastan, siis ma austan seda vabadust. Ma ei hoia kinni hirmust, vaid luban liikumist. Ma ei püüa muuta teist enda järgi, vaid annan ruumi tal olla see, kes ta on.
Vabadus ei tähenda eemaldumist, vaid teadlikku koosolemist ja koos töötamist. See tähendab, et me valime teineteist iga päev, mitte ei hoia teineteisest kinni vajadusest või hirmust. Just selles vabaduses saab armastus vabalt voolata kõikides suhetes.